Categories
Artiklid

Porter – tume ja rikkalik õlu

Porteri tume ning rikkalik ajalugu sai alguse aastal 1722, Londonis. Väidetavalt lõi Ralph Harwood just seal õlle, mida tollal nimetati Entire’ks. Entire oli kolmest õllesordist kokku segatud ning koosnes kangest, värskest ning seisnud õllest. Enne Harwoodi segati neid kokku pubides kohapeal, kohe pärast kliendi tellimust. 

Entire sai väga kiiresti töölisklassi lemmikuks. Arvatakse, et seda hakati kutsuma porteriks, kuna see õlu oli tollel ajal väga populaarne porterite seas (porter oli tol ajal pakikandja ja uksehoidja). Kuna porter nõuab valmimiseks pikka aega vaadis laagerdumist, oli seda kergem teha pruulikojas kui pubides kohapeal kokku segada. See versioon ajaloost on vaid üks mitmest, kuid ta on kõige levinum. Teiseks teooriaks on, et porter tekkis ajapikku tumedast õllest ning oli pigem naturaalne evolutsioon.

Läbi aastate on porter läbinud erinevaid stiili- ning maitsemuutusi. 1776.a alustas selle pruulimist Guinnessi pruulikoda, kes tegi mitut erinevat versiooni porterit, nagu näiteks plain porter, export ja stout. Sel ajal nimetati stoudiks eri tüüpi porterit, kuid tänapäeval on nad erinevad õllesordid. Porterid erinesid ka selle poolest, mis riigis neid toodeti. Peamiselt tehakse vahet Ameerika, Venemaa ning Balti porteritel.

Vene porter oli tuntud kui Imperial stout ilmselt sellepärast, et see arenes välja Briti impeeriumist imporditud õllest. Olnud algselt viide Imperial crown’le, hakkas see termin hoopis tähistama kõrget alkoholisisaldust. Balti porter seevastu oli inspireeritud Saksamaa laagritest ning selle näitel tekkis põhjakääritusega must õlu, mis oli kõrge alkoholisisaldusega ning mida kutsuti porteriks.

Ameerikasse saabusid porterid koos Brittidega ning said seal tuntuks juba 1700ndatel. Porter oli Ameerikas suhteliselt populaarne, kuid nagu ülejäänud õllesordid, lõpetati ka selle tootmine , kui kehtestati üleriigiline alkoholikeeld. Kahjuks lõpetati 20.saj keskel porteri laialdane tootmine ka ülejäänud riikides, kuna eelistati stouti, mis oli selleks hetkeks juba saanud omaette sordiks. 

Nagu ka IPA ning mõndade teiste käsitööõlledega, tõi porteri moodi tagasi pruulikoda Anchor Brewing Company. 1972.a olid nad esimene pruulikoda, kes pärast alkoholikeelu lõppemist porterit pruulima hakkas. 1979.a järgisid Inglismaa käsitööõlle pruulijad nende eeskuju ning tänapäeval on porter taaskord tuntud õllestiil.

Mis vahe on stoutil ja porteril ning mis vahe on tavalisel ja robust porteril? Vastus oleneb tegelikult sellest, kellelt küsida. Porter ja stout võivad mõlemad olla põhja- või pinnakääritatud ning pruunist kuni süsimusta toonini. Nende ainus vahe tundub olevat nende maitsenoodid – porter on linnaselisem ja raskema kehaga ning stout on kuivem ja leivasem.

Robust porter on mõrkjam kui tavaline, ning seal on rohkem tunda röstitud linnaseid kui näiteks pruunis porteris. Robust porteril on kakaolaadne maitse, kuid puudub röstitud odra maitse. Humalate mõrudust on hästi tunda ning õlu on karameljas, magus ja õrnalt siidine.

Porterit toodeti peamiselt suurte pruulikodade poolt, kuna neil olid selleks piisavalt suured mahutid – ühte mahutisse mahtus näiteks 180 inimest sööma ning selliseid õhtusööke peeti, kui mahuti ei olnud parajasti kasutuses. Sellised mahutid olid oma suuruse tõttu väga kasulikud pruulikojale, kuid neil võisid olla katastroofilised tagajärjed inimestele. Näiteks 1814.aasta oktoobris lõhkes üks Meux pruulikoja mahutitest, mille tagajärjel purunes veel üks kääritusmahuti ning mitu suuremat õllevaati. Selle tagajärjel välja pursanud hinnanguliselt 580 000 – 1 470 000 liitrit õlut hävitas 8 kodu ja tappis 8 inimest. 

Porter on tume ning leivane õlu, mis jääb alkoholisisalduselt tavaliselt 5,1%-6,6% vahemikku.

robust porter sügavik

Vaata meie porterit – Sügavik, saadaval pudeli ja kasti kaupa!